247. Elu ja (poliit)teooriate läbipõimumisest

Tabasin end hiljuti mõttelt, et palju kaeveldud neoliberalismi liigne rõhutamine toimub ka minu peas. Olen liberaaldemokraatia laps ja usun Adam Smithi (jah, prantslased, see oli Adam) ka inimsuhetes. Iga kord kui ma olen kellegagi suhted lõopetanud vmt, olen ma mõelnud, et see on parem, sest ilmselt on TALLE keegi parem (ja mulle ka, õigemini lähtudes O. egoismiprintsiibist oleksingi pidanud teistpidi kirjutama).  Seega eksisteerib mingi inimturg (mis ei ole küll jah täiuslik, aga "igaühe jaoks on kuskil keegi, kunagi on kohtumise tund"). Sotsiaaldemokraatiast või talupojalikust "võtan kõrvaltalu Maie ära" suhtumisest on asi kaugel.

Septemeber sisaldas palju veini, särvaid mõtteid (ruumi nendeks!) ja värvilisi lehti, jääb vaid loota, et oktoober täiesti lootusetu ei tule. Ja mis oligi see Mi mõte? õige! Et noorte roll on kahetine: neilt ühelt poole oodatakse palju ja normide täitmist, teisalt uuendust/mässumeelt ja revolutsiooni. Võta siis kinni.


Znalazłam w starym notesie 
Numery telefonów 
Umarłych przyjaciół, 
Adresy spalonych domów. 
Cyfry wykręcam. Czekam. 
Telefon dzwoni. 
Ktoś podnosi słuchawkę. 
Cisza. Oddech słyszę, 
A może szept ognia. (see keel lihtsalt eksole)
ja veel see: http://www.youtube.com/watch?v=qV3MvAfdxb8 on tõesti vau. Ja see muusika EI OLE kujutanud kurbust, see on olnud õhk mõtlemiseks.

Otsa ka: "Mõtled küll, et võtad puraviku, aga kaotad elu", "Oma esseedes teete te vähem või rohkem naiivseid järeldusi", "Euroopa-Ingrid ja kui puu kukub" "Ziletnaja mazhina", "klubniki" ja muu slaavikeele hullus.