
Olen jah pühadepede. Aga nüüd küll enam rohkem ei jaksa iga õhtu kohvitassi taga naeratada.
Sport tehtud, juhei!




Triin Ojari kirjeldab elu 1956. aasta Eestis.
Inku, Sinu korteriuksed pole veel midagi!

Kaspari aknast. (Loomulikult on aken viltu, mitte mina) 



Peruus pidi nii olema, et telefoniputkasi ei olegi. On ainult naised, kes seisavad mobiilidega tänavanurkadel.






Ma olin Jensi täiesti unustanud!
http://www.youtube.com/watch?v=W_JayWrkqDI&feature=related
Igal juhul tahtsin öelda, et ,, Valgete ööde rattaretk" peab tulema. Jah!
