Vaatasin eile "Püha Tõnu kiusamist" ja mõtlesin selle üle, kuidas meil on mingu absurdne idee, et keegi teine inimene saab meid õnnelikus teha ja meid muredest päästa. Võib olla ongi praegu nii (ja on rakse ja nõme aga ma olen sellega rahul, et ekeegi kedagi lohutada ei suuda), sest mul on tunne, et mittekeegi ei saa mind õnnelikuks teha peale minu enda (kõlab nii nagu esmaabiraamat aga nii on). Samal ajal on viimasel ajal juhtunud korduvalt keeegi mult küsima, miks ma ühte või teist (veidrat) teen. Ja ma vaatan neile otsa ja imestan, sest ma olen ju alati nii teinud ja see ei ole üldse veider. K ei ole vist kunagi küsinud, aga samas on ta ehk millegi muu üle nördimust avaldanud. Mu sõbrad, miks te juba ei lahku. Ma olen endas pettunud.
1 comment:
Lihtsalt asi on sellest, et mõeldes, et keegi teine saab meid õnnelikuks teha, peame me ka ise kedagi õnnelikuks tegema.
O.
Post a Comment