Esimene asi, mis ma oma naaberuksest sisse astudes hüüdsin oli " Sul on väga hea muusikaline maitse!". Ja teadmiseks siis see, et mul on nii ilusad prillid, et ma pean ära otsustama, kas häära on intelligentne või mitte. Nägin ka vennatappu.
Nuta või naera. Füüsikud loevad vabatahtlikult Henriku Liivimaad. Ja niimesiis elame.
...Ja seal ma olin aravates, et "1001 ööd" on tore lastemuinasjutt või vähemalt "Decameroni" stiilis "kui veits tsenseeruda on lastele ette loetav" aga ei. Seal võideldakse dzinnidega, peetakse unustamatuid öid, tõmmatakse rattale ja naised jäävad alati süüdi. Alates 2010 kevadvaheajast ei ole midagi muutunud. Kuskilt on tulnud aga siuke veider asi naagu surmakartus. Üleüldine hirm. Igavus ja hirm kui state of mind. Aga praegu istun siin ja I. (nagu ta ise end kutsub) loeb kõrvaltoas raamatut. Ja täna sain järsku aru, kuidas minu peres on alati Tarkust austatud. Kui ma väike olin ja vanaissa uudiseid vaatas, pidid lapsed vait olema, kui keegi tark telekas räägib, siis me kuulame imeteledes (shh!) ja minu õde saab niikuinii eksamist läbi. Täna lausus E., et ta väsis vahel pea 50 aasta jooskul ära küll, aga lõpuks oli ta ju hea mees. Tjah. Kõike seda ujuvate meeste taustal.