Thursday, March 25, 2010

159. Ülestunnistus


Kapriis küsiss mult. Mina vastan.
Millest sa kirjutad?
-kui ma saaks ei kirjutaks, teeks vaid pilte. aga kuna pilte praegu ei tee ja närvi/pähe ajab palju asju, siis ma kirjutan.
Sellest, kuidas jumal ühendab inimeste ajupoolekerad, kuidas M. käis mul kunagi külas ja hoiatas kurja eest, kuidas sünnipäevaõnnitlus, mis pandi vastasmajale ei jõudnud minuni. Kuidas Hobbes lõi maailma, kust ei pääse miitekuidagi välja, kuidas Mi numbrimärk varastati, kuidas ma vahelduva eduga suudan pea iga asja peale nutma puhkeda, kuidas minu põhimõtted on haiglaselt streight-edge ja kuidas E mulle unicorniu mängus pähe tegi. Aga see kõik ei tohiks/peaks/võiks mitte teid huvitada, sets muidu pole mõtet kokku saada ja mina viitsin veel vähem pilti teha.

Saturday, March 13, 2010

158. Kuidas me ennast miinusesse hääletasime.


Reede märksõnad on kole piletikontroll ja nõme punases jopes naine, kes vahepeal käis tulist võtmas..)
Ja poplugu ,,Mis Sul viga on?" ning! Eesti korrakaitse ja slaalom.
Kokku siis 14.00-19.30. kiire;)

rrrr-iiii_lllll!'

leia pildilt neli kurja kitse.

Tuesday, March 9, 2010

157. A.R ja tema slaidide auks.


Väärtushinnangud on ühed veidrad asjad.
materiaalne maailm, juura mõttetus (mida see tegelikult kirjeldab?) ja eestlaste --s-sss arusaamad kommentaariumites. Minu õppejõud võiksid nüüd õnnelikumad olla, sest sõna väärtus olen nii palju kuulnud, et see on Minuni jõudnud, aga täiesti isiklikel põhjustel.
Ja nüüd veidi loenguklassikat (tehtud!):


Alusplaaniks: mida ma õppisin ülikoolis, koerad trahterites, väärtustatud inimesed, keda ma jälgiks kaugusest ja materialism.
Selles konkreetses kohas on aga ainus oluline asi kirsid:

Thursday, January 14, 2010

155. Leidsin pärast eksamit enda taskus kirjakese: Utoopia (ressursse on, tegelt ei) ja naersin oma unenappuse üle.

Kehva pildi hüvitab muusika;)



Marcio Kogan: "Brasília is incredible. I was there for the first time only seven years ago. I asked everyone if they enjoyed living there and the replies, surprisingly, were always positive. A visit to the superquadra 308 and a reading of Clarice Lispector’s amazing story “Brasília” are not to be missed moments for the lovers of architecture."

:" At the end, you can't escape the feeling that you're trapped, atomized and dehumanized. You start dreaming about a small detached house with a beautiful garden that don't look exactly like the houses and the gardens of your immediate neighbors. You want to be able to express yourself by something that can easily be noticed from outside. Unfortunately there isn't such an option in the utopian modern city of mid-20th century."

aga see on lihtsalt ouch, ju sak.
" I lived in Brasilia a while back. It is an unpleasant place to live (at least the monument parts), but artists and architects love the place. Nobody wanted to appear uneducated so they allowed the world's cities to be covered with unattractive blocks and unpleasant buildings." herr Jack.

Saturday, December 19, 2009

153. "Suhe eksisteerib minu jaoks vaid siis, kui kaks inimest on ühes ruumis." -K.

Viimasel ajal,
tundub mulle,
et mind on lapsepõlves hellitatud,
ja ma olen kõik ägedad inimesed juba
ära avastanud
ning nüüd on järgi vaid
need,
kellel
ei ole
ideid.

Ja mina.
via papertissue